Teisipää lahkume Athertonist ja alustame oma I trippi ehk Austraalia idaranniku avastamist. Aitab küll rügamisest. Mulle meeldis siin väga. Raha teenis hästi. Sain sinasõbraks paljude juur- ja puuviljadega, mille olemasolust polnud õrna aimugi. Heitsin pilgu ausside argiellu; nägin, kuidas elavad farmerid ja millised nad on. Tutvusin inimestega maailma eri paigust sh Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Soome, Inglismaa, Iiri, L-Korea ja India. Igalühel lugu rääkida oma naljakas inglise keele aktsendis. Nägin siinset võrratut loodust koos eksootiliste loomade ja lindudega.
Tegin tööd 11 eri kohas, millest enamik olid farmid. Kõige kauem ehk 5 nädalat tegelesin Nino farmis kartulivõtuga. Enamasti olin kombaini peal ja sorteerisin mugulaid, aga vahepeal tuli ka shedis neid 20 või 50 kg kottidesse panna, kus mina õmblesin väikese käsiõmblusmasinaga kotte kinni.
Pildilt puudub vigurivänt Kevin (prantslane), kes saadeti minema, kuna tegi liiga palju pulli. Aga mulle ta meeldis, hoidis tuju üleval selle tüütu töö juures. Farmer oli hästi tore ja tark mees, aga kui tööd tegime, siis keeras väheke ära. Keegi midagi kogemata valesti tegi, siis vandus omaette mitu korda: "I fuckin' hate people, I really hate people!" (ma raisk vihkan inimesi, tõsiselt vihkan). Enamasti uimerdasid prantslased, nii et väga sage fraas oli ka "bloody french" (neetud prantslane). Kokkuvõttes saime aga hästi hakkama, kuna enamasti seal farmis töölised kaua vastu ei pea.Veel töötasin lühikest aega kolmes kartulifarmis ning Ravanello farmis, kus koristasin kõrvitsaid ja korjasin/pakkisin litšisid. Viimased maitsevad peaaegu nagu viinamarjad, näevad välja nagu maasikad, aint et peab ära koorima. Kest on kare nagu liivapaber. Poes on enamasti pruunikad, kuna peale kojamist kaob õhu käes nende ilus punane pale.
Õnnestus ühe päeva ka mangosid korjata ja pakkida Allterio farmis. Mango on vast kõige suurem avastus siin Aussis. Tõeliselt hää asi. Väga omapärane maitse. Kohalikud hindavad ka teist väga kõrgelt. Vasakul on suured mangod, üks lahti lõigatuna.
Shalenas pidin ka heinaga tegelema. See oli koos kõrvitsakoristuse, 50 kg kartulikottide kaubaalustele tõstmise ja augu kaevamisega üks raskemaid töid, mida olen siin Athertonis pidanud tegema. Need tööd on ikka väga piiri peal olnud. Vedelikku ja sööki kulub palju.
Shalena farmis töötab üks vanem mees Terry, kes on hästi palju reisinud ja maailma näinud. Paar päeva, kui temaga heina tegime, jutustas ta pea kõigist võimalikest kohtadest maamuna peal igasugu põnevaid lugusid. See oli tõsiselt inspireeriv ja mõtlemapanev. Pildil on näha minu tehtud heinaringid ümber noorte laimipuude, kaks kuumaõhupalli ja kuu.
Ühe päeva töötasin veel tööhostelibossi Franki juures. Kaevasime ühe prantsuse tüübiga tema maja ümber väikse kraavi ja pistsime juhtme sisse. Ajasime kraavi kinni, ühendasime ära ja oligi koerale elektriaed valmis. Väheke tuttavam töö mulle.Üldiselt võib öelda, et eestlased on siin väga hinnas, kuna ei karda tööd teha. Ei vingu ega kurda. Shalena farmi pandigi meid vist sellepärast tööle, et olime eestlased. Neil oli varasemalt häid kogemusi meie rahvusest päkkpäkkeritega. Ühe päeva lõpus, kui olime jälle terve aeg Vahuri, Taavi ja Terry'ga heina loopinud, ütles viimane siiralt, et teie ja kõik eestlased, keda olen varem kohanud, olete kõige suuremad tööloomad. Ja seda oli mõnus kuulda. Just selle mehe käest. Prantslased meeldivad farmeritele kõige vähem. Olen paljudega ise koos töötanud ja eks nad ühed laisad pullivennad on. Aga on erandeid, nt Julien oli väga tubli. Iirlasi ja itaallasi kah ei kiideta. Ka hosteliboss Frank hindab eestlasi kõrgelt, nii et ta sebis meile alati töö, teades, et teda alt ei vea. Kolmapäeval, kui ütlesime hostelis, et lahkume, olid nad väga kurvad ja laususid, et kolm kõige paremat töölist lähevad ära. Hää tunne oli jälle eestlane olla. Enamik kohtades imestatakse, et meid nii palju siin Aussis on, ja teatakse, et kodumaal kõigest 1,4 miljonit hinge.
Natuke rahast ka. 11 nädala keskmised numbrid on järgmised:
palk - $623
üür - $167
pood - $64
Suutsin säästa nädalas keskmiselt $400. Makse ja pensioniraha kogunes $1700, mille saan kätte siis, kui Aussist lahkun. Keskmiselt töötasin 5 päeva nädalas ja päevas kuskil 8,5-9h.
Nädalavahetustel käisime mõned korrad rendikaga ümbrust uudistamas. Millaa Millaa koskede tripp. Kuna märg hooaeg pole veel alanud, siis vee kogused olid tagasihoidlikud.
Tagasitee peale jäid veel mõned kenad vaated. Mägi nimega Püramiid.

Minu arvates on Atherton ideaalne koht värskele Aussi seljakotirändurile. Tööd jagub aastaringselt, kohtad palju põnevaid inimesi, näed võrratult ilusat loodust, õgid kõikvõimalikke troopilisi puuvilju ja saad vaikselt ning muretult harjuda selle päiksepaistelise hiigelsaare eluga. Ja kõik see on vaid ühe telefonikõne kaugusel. Hella Frank'ile ja ütle, et oled tulemas: 0408761654. Ära unusta mainida, et oled eestlane! Hüvasti Atherton!
Mõnusat jõuluärevust!
i.
see koeraga pilt on justkui kataloogist välja võetud. väga meeleolukas, sest koos illimariga naeratab ka koer.. kui hästi vaadata (:
ReplyDelete